[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

härä|hämmäŕ s <härä|hämära, härä|hämärät> videvik, hämarik ▪ ku lehmäʔ olõ‿iʔ viil .kanmah, sõ̭s piät õdagidi .istma, härähämärät pidämä, tohi‿iʔ tuld üles võttaʔ, piät jutᴜsit ajama, .härgä häbendelemä, sõ̭s saavaʔ härävasigõʔ, noid olõ‿iʔ hallõ tappaʔ kui lehmad pole veel tiined, siis peab õhtuti istuma, videvikku pidama, ei tohi tuld üles võtta, peab jutte rääkima, härga häbenema, siis saavad härgvasikad, noid pole kahju tappa; ku kiä tulõ .küllä, sõ̭s üldäs: võta‿iʔ mi viil tuld üles, mi häbendelemeʔ .härgä, mi piämiʔ härähämärät kui keegi tuleb külla, siis öeldakse: me ei võta veel tuld üles, me häbeneme härga, me peame videvikku. Vrd hämmäŕ, hämo, hämärik

jõ̭hvt´ s <jõ̭hvti, .jõ̭hvti> mürk, kihvt ▪ ko nuuŕpaaŕ lavva .taadõ .lääväʔ ja edimätse tsäärago .viina arʔ joovaʔ, ne .arke koolõsõʔ, sinnäʔ om jõ̭hvt .sisse pant P (muinasjutust) kui noorpaar laua taha läheb ja esimese peekritäie viina ära joob, siis surevad nad ära, [sest] sinna on mürki sisse pandud. Vrd ihvt, jaat, kihvt´

kana|.kaehtus s <kana|.kaehtusõ, kana|.kaehtust> kuutõbi ▪ täl om kana.kaehtus, kanatõbi, .üüse maka‿i, .päivä maka tal on kuutõbi, öösel ei maga, päeval magab; ma võti .lämmä vii, mõsi latsõ arʔ, võti kesvä terä.käisi kolm .ütsät, noidõgaʔ .vaodi last, peräst võti latsõ .hammõ ja .mähk´meʔ, pilli kana orrõ pääle üles ja .ütli: kikas, ma anna sullõ .hammõ, sa annaʔ latsõlõ .tervüs ja uni, sis pilli vii üles: annaʔ uni, ma anna sullõ ollõ, sis pilli teräʔ ka sinnä, kanaʔ seiʔ arʔ ni otsah, sai abi kana.kaehtusõlõ ma võtsin sooja vee, pesin lapse puhtaks, võtsin odraterakesi kolm üheksat (3 x 9 tera), nondega vajutasin last, pärast võtsin lapse särgi ja mähkmed, viskasin üles kanaõrrele ja ütlesin: kukk, ma annan sulle särgi, sa anna lapsele tervis ja uni, siis viskasin vee üles: anna uni, ma annan sulle õlle, siis viskasin terad ka sinna, kanad sõid need ära ja otsas [oligi], sai abi kuutõve vastu. Vrd kana|tõbi

.kihljatsõʔ pl s <.kihljaistõ, .kihljatsi> , .kihlädseʔ <.kihlätside ~ .kihläste, .kihlätsit> , .kihlätseʔ <.kihlätside ~ .kihläste, .kihlätsit> kihlus, kihlad; kihluspidu ▪ ku .kihljatsõʔ tulliʔ, sis näi edimäst kõrd kosilaist kui kihlad tulid (kui kihlama tuldi), siis nägin esimest korda kosilast; vanast .viidi .mõrśalõ sõlǵ .kihljäiste .aigu, imäle poolõʔ.saapaʔ ja .mõrśalõ kaʔ, rahha ka rätigaʔ vanasti viidi mõrsjale kihluse ajal sõlg, [mõrsja] emale poolsaapad ja mõrsjale ka, raha ka rätiku sees (peigmehelt mõrsjale); .kihlädseʔ ollivaʔ seoh küläh kihluspidu peeti selles külas; .kihlätsile .viidi .viina, inne .panti otsaʔ kokko kihlusele viidi viina, enne [viinajoomist] pandi otsad kokku (sõlmiti kokkulepe pulmadeks); vell´o nakaś õks sis .kiildmä .kihlätsille, kinni .saajo kinnütämä (rahvalaulust) vend (peig) hakkas siis keelitama kihlustele, pulmi kindlaks määrama. Vrd kihl, .kihlus, .otsa.pandjatsõʔ, .otsa.pandminõ

lehe|kõrd s <lehe|kõrra, lehe|.kõrda> hõberahadest kee, millele on lisatud mõned lehekujulised (hõbe)ripatsid ▪ kõkõ inne .küsse .hammõ, .sukmani, vüü, sõlõ, ristikõrra, lehekõrra, tsäposkit, põllõ, suurõ śolgadsõ räti, särgi, räbigu, kasuga, kapudaʔ, .kindaʔ, .saapaʔ ja .andõʔ ka kõõʔ, miä tälle vaja .olleʔ, ni .küsse üte kõrragaʔ arʔ tuu võõrasimä tütär nuidõ vana.halvu käest (muinasjutust) kõigepealt küsis särgi, sukmani, vöö, sõle, ristikorra, lehekorra, tsäposkaid, põlle, suure siidräti, pealiskuue, suvekuue, kasuka, sukad, kindad, saapad ja kõik (pruudi)anded ka, mis tal vaja läksid, ning ta küsis [kõik] ühe korraga ära, too võõrasema tütar nonde kuradite käest; rida- saasõ õks -lipsost lehekõrd, kardohkest su kaaladseʔ (rahvalaulust) rõikalipsudest saab lehekord, kartulitest su kaelaehe. Vrd leheʔ

pii|särk´ s <pii|särgi, pii|.särki> argikuub ▪ kua puul´villanõ, tuu om piisärk´ see, mis on poolvillane, see on argikuub; piisärk´, pitäʔ vai asõld aiaʔ särk´, tuu oll´ kattaʔ argikuub, kandmiseks või talituseks mõeldud kuub, too oli [öösel] pealevõtmiseks. Vrd räbik

põ̭nahutma v <põ̭nahuttaʔ, põ̭nahuda ~ põ̭nahuta> folk põtkama, jalaga tõukama ▪ aŕa tä põlvõga põ̭nahut´, tougaś tuharist (rahvalaulust) ära ta põlvega põtkas, tõukas tuharatega; kui‿ks põlvõga põ̭nahut´ ja seerega singahut´, sis lõppi ime jõud (rahvalaulust) kui ta põlvega põtkas ja säärega lükkas, siis lõppes ema jõud. Vrd põkatama, põ̭kkama, singahutma, .sinkama

satatama v <satataʔ, satada> kõikuma, õõtsuma; taaruma ▪ ku puŕoh miisś lätt, sis satatas ütele .poolõ, tõõsõlõ .poolõ kui purjus mees läheb, siis ta kõigub ühele poole, teisele poole; mis laja perägaʔ, taa ei satadaʔ, a .ahtakõnõ, tuu satatas mis on laia päraga [paat], see ei kõigu, aga kitsas, see kõigub [lainetel]. Vrd kallᴜskõlõma, kapõrdama, kapõrdõlõma, kopõrdama, kukkõlõma, .kungõlõma, kupõrduma, kupõrdõlõma, sataskõlõma, satatõlõma, .tolbõlõma

torrõ1 adj s <torõhõ, torõhõt> / <torrõ, torrõt>
1. madal (hääl) ▪ sääne torrõ helügaʔ miisś selline madala häälega mees; torrõ helügaʔ .tütrik, kõ̭nõlõskiʔ, sis nigᴜʔ pütü põh´ast jämeda häälega tüdruk, kui räägib, siis nagu tõrre põhjast
2. madal hääl leelokooris ▪ koorɪh õks piät olõma torõhit ja kilõhit [leelo]kooris peab ikka olema madalaid ja kõrgeid hääli; mu velenaane lask torrõt mu vennanaine laulab madalat häält

.treitsä adj <.treitsä, .treitsät>
1. erk, tubli (hobusest) ▪ täl om .treitsä hobõnõ tal on erk hobune. Vrd trei
2. piltl sirge, hea väljanägemisega ▪ .ahnik lüvväs .vasta iäd, saa .treitsä, a särǵ .tõmba‿i nii .treitsäst ku kusk´ ja .ahnik ahven lüüakse vastu jääd [surnuks] ja jääb sirgu, aga särg ei tõmba nii sirgeks kui kiisk ja ahven

tsääräk s <tsäärägu, tsääräkut> / <tsäärägo, tsääräkot> / <tsääräga, tsääräkat I> viinaklaas ▪ ma anna sullõ üte tsäärägu .viina, sis om .kergep .vahtiʔ ma annan sulle ühe klaasi viina, siis on kergem vahipostil olla; sääl oll´ illos vesi ni tsääräk veereh seal oli ilus vesi ning tops juures; nuuŕpaaŕ lätt lavva .taadõ ja joosõ ärʔ edimätse tsäärägo .viina ne .arkeʔ koolõs (muinasjutust) noorpaar läheb laua taha ja joob ära esimese pitsi viina ja nad surevadki ära; vanajuudas näkk´ .arkiʔ, et tõrv om, olõ‿i viin, heit´ tsääräga .merde I (muinasjutust) vanakuri nägi ära, et see on tõrv, polegi viin ja viskas klaasi merre; peremiisś õks võtt´ .pikre, kätte kandido tsäärago (rahvalaulust) peremees võttis peekri, võttis kätte kanditud klaasi. Vrd ŕumka, tśaarak, tserenka